Võitluskunstnik Hellar
Kairit Tsäro/Nädal 19.02.2005
Nõmme ujulas vana hea tuttava, telerežissöör Ove Mustinguga kokku juhtudes rääkis Hellar justkui muuseas, milliseid muutusi saksa lambakoera Jonathani võtmine tema ellu tõi. Kloorisest basseiniveest märgadel Hellaril ja Ovel polnud aimugi, et enam kui poole aasta pärast seisab Hellar sinisel stuudiopõrandal ja juhatab koerte trikke näitavat saadet “Auh Show”.
Pärast nimetatud basseinituuri käis Hellar korra Ovel külas ja tegi naljaviluks kaamera ees mõned prooviesinemised. Tänase “Auh Show” re˛issöör Ove Musting palus Hellaril intervjueerida kidakeelset tütarlast ja juhatada saadet sisse. “Olin kaameraproovid täiesti unustanud, kui ühel päeval mitu kuud hiljem Ove helistas ja teatas, et hakkame nüüd pihta.” Hellaril polnud aimugi, millega nüüd õieti pihta peab hakkama. Samuti ei ole ta siiamaani, keda veel saatejuhi kohale prooviti, meelitati või sooviti.
Tegelikult on Hellar Bergmann eriala poolest näitleja. Ta lõpetas hiljuti Venemaa Teatrikunsti Akadeemia ehk siis GITISe näitlejana ning tal on magistrikraad lavalise liikumise erialal. Näitleja elukutse tähendab tuntust ja kuulsust. Moskvas õppinuna on ta Eesti lavakunstikateedri klannist eemal, riigiteatris ei mängi ja on seetõttu vähem tuntud.
Hellari igapäevane töö on seotud siiski teatriga. Nii Viljandi kui Tallinna kõrgkoolides õpetab ta teatritudengitele lavalist liikumist, võitlust ja akrobaatikat.
Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!
Enne Moskvat oli Hellar Eesti humanitaarinstituudi (EHI) teatriõppes. Õppis seal kaks ja pool aastat, jõudis kolmandale kursusele ja sai siis kinga. Põhjuseks “isiklik mitteklapp õppejõuga”, nagu ta ütleb. Teatrisõbrale meenub ta ehk EHI kursusetööst, Minoru Betsuyaku “Väljakäigust”, mille lavastas Kaljo Kiisk ja kus Hellar mängis Elo Viidinguga. Sama tükki mängisid Draamateatri väikeses saalis omal ajal ka Rita Raave ja Elo kadunud isa Juhan Viiding.
Teatrit ei tahtnud Hellar siiski jätta. Mehe hinge näris teater ja ta õhkas nagu Tšehhovi “Kolme õe” peategelased Prozorovid: “Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!”.
Hellar saigi näitleja ja lavastaja õppesse GITISes sisse keelebarjäärist hoolimata. “Vene keelest sain aru, rääkida hästi ei osanud, kuid kahe kuuga oli keel selge.” Mehe enda sõnul ei olnud see kindlasti näitlejaandekus, miks ta Venemaa Teatrikunsti Akadeemiasse vastu võeti. Pigem teistsugusus. “Oma faktuurilt ja olekult sarnane venelasega, samas välismaalane,” arvab Hellar.
Igal aastal minnakse Eestist Moskva GITISesse proovima. Konkurents ja õppemaks on kõvad. Ühele kursusele soovijaid oli tervelt viis tuhat. Nii suurelt laialt Venemaalt, endistest liiduvabariikidest kui ka Inglismaalt ja Saksamaalt. Vastu võeti kolmkümmend ja pärast viieaastast pingutamist jõudis diplomini viisteist.
“Moskvas on tavalise näitleja palk 2000 rubla, meie mõistes tuhat krooni, kuid elu on sama kallis kui siin,” teab Hellar. “Näitlejad elavad kommunaalkorteris ja väga halvasti, aga nende elu ja ainus rõõm ongi teater. Selle elukutsega ei saa Venemaal mitte kunagi rikkaks, aga võibolla mõnel kunagi veab.”
Eestist õpib Moskvas filmire˛issööriks Andres Puustusmaa ja magistriõppe viimasel astmel on Salong teatri lavastaja Erki Aule.
Jälle see Komissarov
Moskva üüratu kalliduse ja õppemaksu maksmise ees tundis Hellar tihti ahastust. Viie tuhande dollari suurune aastamaks sõi kõik säästud, mis olid mõeldud Eestis elujärje parandamiseks. Lisaks õppemaksule tuli tasuda üheksakümmend dollarit kuus ühiselamu voodikoha eest. “Maksin end tühjaks. See oli aeg, kui dollar maksis 18 krooni,” meenutab mees. Kuna Hellari nimi oli teatriinimestele tundmatu, oli ka Eesti fondidest õpingute jaoks raske stipendiumi saada.
“Moskvas elab enamik tudengeid räbalalt, käivad talvel ketsides ning hoiavad kõhu ja riiete arvelt kokku,” selgitab Hellar. Teinekord olid tal näpud nii põhjas, et ei jätkunud raha isegi kõige armetumast poest söögi ostmiseks. Ühes liikumistunnis kukkus ta kokku, mispeale sai kursusekaaslastelt võtta, et oma rahamurest ei rääkinud. Sõbrad avasid musta kassa ja ostsid Hellarile süüa.
Hellar istus kord sõprade seltsis muremõtetega Kloostri aidas. Tal soovitati helistada Kalju Komissarovile. Noormees kogus kaks nädalat julgust ja helistaski. Hellar ütles tuntud lavastajale ja praegusele Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna juhatajale, et õpib Moskvas, erialaks saab lavaline liikumine, kuid ei ole raha ega teadmist, kas Eesti selle eriala inimest üldse vajab. Komissarov ei lasknud Hellaril mõtet lõpetada. “Eesti teatrile on hädavajalik venelaste lavaline liikumine. Kus olete praegu? Millal Viljandisse tulete? Tulge neljapäeval!” hüüdis Komissarov.
Kohtumine Komissarovi ja Jaak Allikuga oli tulemuslik. Mehed toetasid Hellarit soovituskirjadega, mis hiljem avasid nii mõnegi rahakoti rauad. Kohtumisel Allikuga rüüpas Hellar pakutud õlut ja kuulas teatraali meenutust lavastusest “Väljakäik”. “Elo Viiding oli hea, aga see mees mitte. Nüüd tundub, et sel mehel on näitlejaeeldusi ja mis väga meeldib, et teie Bergmann, olete avantürist. Jätkake samas vaimus,” lausunud Allik.
Teadmine, et Eestis teda vajatakse ja oodatakse, tegi Hellari südame kergemaks.
Hellari Moskva-jutud olmest pärineksid justkui möödunud sajandi algusest. Suurte ideaalidega rahatud ja toetuseta mehed, eesti kultuuri tulevased suurkujud Jaan Koort ja Nikolai Triik jagasid Pariisis tihti üht toapugerikku ja käisid kirikust süüa palumas. Kulutuurimetropoli rikastav õhkkond oli olematust olmest üle.
Nii pole tänasele “Auh Show” saatejuhilegi võõras tuletõrjevoolikuga ühiselamusse ronimine. Kui ei maksnud, ei saanud valvuriputkast mööda ja polnud kuskil magada. “Mind tõmmati õhtul voolikuga teisele korrusele ja hommikul tulin samamoodi alla. Esimese korruse aknad olid kinni naelutanud, teisel olid veel mõned aknad lahti.”
Hiline ärkaja
Miks Hellar näitlemist lavakunstikateedrisse proovima ei läinud? “Olin lavaka jaoks vana,” vastab ta. Moskvas oli Hellari esimese kursuse keskmine vanus 27 eluaastat.
Hellar peab end üldse hiliseks ärkajaks. Kuni kaheksateistkümnenda eluaastani ei olnud ta spordiga kokku puutunud, kehalisest kasvatusest oli terviserikke tõttu vabastatud. Kuid siis otsustas Vändra poiss karatega tegelema hakata ning tuli kolm korda Eesti meistriks. Hiljem sai temast abiõpetaja ja treener ning ka tema õpilased tulid meistriteks. “Kui olin võitluskunste teinud kuus-seitse aastat, tundsin, et silmaring hakkab kokku jooksma. Oli viimane aeg õppima minna. Kõik erialad, mida omandada soovisin, nõudsid, et keskkoolis peab tegema uuesti riigieksamid. Ainukesed, kus uusi eksameid vaja ei olnud, olid teatriga seotud koolid.” Nii jõudiski ka Hellar teatrini. Enne oli veel Eesti Raadio “Meelejahutajas” humoreske tõlkinud ja parodeerimisega tegelnud.
“Endine must vöö,” nagu Hellar enda kohta ütleb, on tegev ka klubis Riveta. Samas tegutseb teisigi televisiooniga kokku puutunuid. Näiteks kick-boxingu treener Baari-Talis, lapsi treeniv Diana Lank ja “Terevisioonis” enesekaitset õpetanud Priit Mihkelson.
Lavavõitlus-showdel ja lavalisel liikumisel ei ole teles esinemisega palju ühist. Hellar on ka õhtujuhtimist teinud, kuid televisiooniga ei saa tema sõnul seda võrrelda. “Teles tuleb esineda elutusse objektiivi. Ei saa aru, kas naljad jõudsid kohale või mitte.” Õhtujuht on iseendast sõltuv, teles tulevad käsklused juhtme kaudu kõrva. Seal on publik ja tegevprodutsent, kes alati hüüab midagi. Esmakordselt esinevad saates loomad koos omanikega. Lisaks peab rääkima vigadeta ja mõtlema, et salvestus etteantud aega mahuks. “Kõike seda jälgides peab tegema nii, nagu oleksid kuningas, kes sa tegelikult ei ole,” ütleb saatejuht.
Koeraomanikuna ei pea Hellar end ainult koeri armastavaks inimeseks. Kassidel on samuti tema kodus koht. Enda koeraga ei soovinud Hellar saates esineda. Piisab, kui Jonathan lihtsalt sõna kuulab.