Kobudō (KO=vana, BU=sõdur, DŌ=tee) on pärit Ryūkyū saartelt ning sellel on pikk ajalugu. Ryūkyū saarte võitluskunstid koosnesid Toshu-jutsust (palja käe tee) ning Emonojutsust (relvade tee). Esimest kutsutakse karateks ning teist Ryūkyū Kobudoks. Kui otse tõlkida, siis Jaapanikeelne sõna “kobudō” katab kõik iidsed võitluskunstid, relvadega ning ilma, mis on pärit Okinawalt või Jaapanist. Tänapäevases tähenduses mõeldakse enamasti Ryūkyū saarte relvatraditsioone. Sõna “Kobudō” muutis “Kobujutsuks” Motokatsu Inoue (“jutsu” = kunst, tehnika).
1477, Teise Sho Dünastia ajal, keelati imperaator Shoshini käsul Ryūkyū saartel mõõgad ning teised relvad. Kõik relvad korjati saartelt kokku ning paigutati tema kuninglikku kindlusesse Shurisse Okinawal. Selle tulemusel alustasid okinawalased karate harjutamist. Kuigi kobudō relvad ei ole tegelikult karate osa, on nad jätnud karate arengusse sügava jälje.
1600 vallutasid ning okupeerisid Okinawa jaapanlased. Vallutava armeena jätkasid nad relva kandmise keeldu püüdes nii rahvast kontrolli all hoida. Sellega kaasnevalt kohtlesid jaapanlased okinawalasi teise klassi kodanikena. Vaid jaapani samuraid võisid omada ja kanda relvi.
Okinawa karate juured on Hiinas. Nii nagu hiina mungad olid relvadeks teinud pealtnäha süütud tööriistad ja olmeesemed, tegid seda ka okinawalased. Relvade hulka kuulusid muuhulgas aer (Eku), kalavõrgu ujuk (Chesen Kun Bō), veskikivi vändad (Tonfa), sirbid (Kama), sadula jalused (Tekkō) ning kaigas (Bō).
Kohanimed:
NB! Jaapani kirjamärkide vaatamiseks peab arvutis olema installeeritud eri font, näiteks MS Mincho, MS Arial Unicode jms.
Kanji |
Kana |
Romaji |
Selgitus, päritolu |
日本 | にほん | Nihon | Jaapan |
沖縄 | おきなわ | Okinawa | saar Jaapanist edelasse |
琉球 | りゅきゅう | Ryūkyū | Okinawa varasem nimi |
那覇市 | なはし | Naha-shi | Naha linn (Okinawa pealinn) |
Kobudō relvad:
Kanji |
Kana |
Romaji |
Selgitus, päritolu |
古武道 | こぶどう | kobudō | relvakunst |
沖縄 | おきなわ | Okinawa | Jaapani saar |
棍/棒 | ぼう (こん) | bō (kon) | pikk kepp |
半棒 | はんぼう | hanbō | poolpikk kepp |
仗 | じょう | jō | ritv, kepp |
木剣 | ぼっけん | bokken | puumõõk |
竹刀 | しない | shinai | bambuskepp |
居合い刀 | いあいとう | iaitō | nüri mõõk |
短刀 | 短刀 | tantō | nuga |
双節棍 | ヌンチャク | nunchaku | kaks lühikest omavahel nööri või ketiga ühendatud keppi |
釵 | さい | sai (teshaku) | riisiistutamiskahvel |
トンフアー | tonfa | käsikivi sang | |
徹甲 | てっこう | tekkō | ratsutamise jalused |
鎌 | かま | kama | sirp |
三節棒 | さんせつこん | sansetsukon | kolmeosaline kepp |
チンベーロチン | tinbe-rochin | kilp ja lühike oda | |
櫂 | えく | ekku | aer |
刀 | かたな | katana | samurai pikk mõõk |
小刀 | しょうとう | shōtō | lühike mõõk |
脇差 | わきざし | wakizashi | samurai lühike mõõk |
手裏剣 | しゅりけん | shuriken | terav visketäht |
Aastate jooksul asendasid moodne tehnika ning rakendused enamuse kobudō vahenditest, kuid need jäid siiski kobujutsu oluliseks osaks.
Enamus tänapäeva relvakatadest on koopiad 200-400 aastat tagasi suurmeistrite poolt harjutatutest. Koos Kobujutsu õitsenguga ilmusid mitmed suurmeistrid 18.-20. sajandil. Kuid aja möödudes põhjustasid õpetajate vähesus ning inimeste huvi puudumine Ryūkyū Kobujutsu langemise, mis ühel hetkel oli täiesti väljasuremise ohus.
Shinken Taira sensei
Taisho ajastul püüdsid mõned meistrid, kes olid sügavasti mures Kobujutsu madalseisu pärast, Ryūkyū Kobujutsut taastada ning populariseerida. Üks harjutajatest, kelle tegevus teiste hulgast selgelt välja paistab, on Shinken Taira sensei. Ta oli Yabiku Moden sensei õpilane ning 1935 lõi ta Ryūkyū Kobudō Hozon Shinkō Kai (Klassikaliste Võitluskunstide Säilitamise ja Edendamise Ühendus). Eelnevatel aastatel oli ta ringi rännanud Ryūkyū saartel ning kogunud vanu relvakatasid. Ta lõi 8 relva 42-st katast ühtse süsteemi ja alustas selle õpetamist.
Selle teadmistepagasi andis ta edasi ka Shōgo Kunibale, Kunibaryū kobudō rajajale.
Shōgo Kuniba
1956. aastal naases Shōgo Kuniba tagasi oma isa juurde Okinawa pealinna Nahasse, et õppida Nagamine Sochiniga ja samaaegselt õppis relvakunsti Taira Hinkeni ja Nakaima Kenkoga. Sensei Kosha Shojin’iga treenis ta bōd ja nunchakusid, Sensei Yamaguchi Junko’ga tonfat. Shōgo kuniba oli üks esimesi meistreid, kes demonstreeris kobudōd Jaapanis.
Milleks Kobudōd harjutada?
Kobudō on omapärane harjutusviis, millega on seotud palju erinevaid tehnikaid ja relvi. Tavalisemad relvad on BŌ ja SAI, kuid enam harjutanud valdavad kõiki relvasüsteemi kuuluvaid relvi.
Kobusōst huvitatul tuleks sügavalt järele mõelda, mis on eesmärgiks relvakunsti harjutamisel. Kobudō ei ole võistlussport, kuigi selle harjutamine arendab ka füüsilist vormi. Ka tuleb meeles pidada, et enamike relvade kasutamine enesekaitseks ei ole Eesti Vabariigi seadustega lubatud.
Harjutamise põhjused võiksid olla järgmised:
1. Huvi tundmine karate algupära vastu
2. Huvi vanade relvade ning nende harjutamise/käsitsemise vastu
3. Oma enesekaitsevõimete arendamine paralleelselt oma harjutatava võitluskunstiga.
Kobudōs ei õpetata mitte ainult relvade käsitsemist, vaid ka enda kaitsmist nende vastu. Tead relva võimalusi, on märksa lihtsam sellist tüüpi relva vastu võidelda. Samuti on Kobudōs sarnaselt kõigi teiste budōaladega olulised valmisolek ning distantsi hoidmine.
Vaata ka: http://www.lap.ttu.ee/bitman/kobujutsu/